Kolumn · 7 min lugemist
Uskumused – nähtamatu jõud, mis kujundab elu
Kas oled märganud, et vahel takerdud justkui nähtamatutesse piiridesse? Sa tahad midagi saavutada, aga miski hoiab sind tagasi. Kas oled kunagi mõelnud, miks sa mõtled endast või maailmast just nii nagu mõtled? Miks mõned inimesed usuvad, et nad suudavad kõike ja teised tunnevad, et on alati takistuste ees jõuetud?
Vastus peitub uskumustes – nendes sisemistes veendumustes, mis kujundavad meie elu nähtamatult, aga väga võimsalt. Uskumused on nagu meie elu nähtamatud programmid. Need tekivad lapsepõlvest, kogemustest, keskkonnast ja emotsioonidest ning saavad tugevaks korduse kaudu. Alateadvus kuulab ja salvestab kogu aeg. Aga nagu iga programmi, saab ka seda uuendada. Kui hakkame piiravaid uskumusi märkama ja teadlikult asendama, saame luua endale täiesti uue sisemise reaalsuse – ja koos sellega uue elu.
Olles viimastel aastatel väga sügavalt tegelenud iseenda uskumustega ja piiravate tuumuskumuste juurpõhjuste muutmisega, siis on see teema mu jaoks südamelihedane ning soovin oma märkamisi ja taipamisi teiega jagada.
Uskumused – meie mõtete, tunnete ja käitumise alus
Uskumused on meie sisemised veendumused ja tõlgendused maailma, teiste ja iseenda kohta. Need on justkui prillid, mille kaudu me elu näeme. Osa neist on toetavad (“Ma olen võimeline õppima ja kasvama“), aga osa võib olla piiravad (“Ma ei ole piisavalt hea ja tubli“). Võib ka lihtsamalt öelda, et uskumus on lihtsalt mõte, mida me ikka ja jälle mõtleme – kuni see meie aju kinnistub ja muutub automaatseks, ilma et me seda enam teadvustaksime. Seejärel muutuvad uskumused alateadlikeks või ebateadlikeks programmideks, mis toimuvad meie teadlikkuse ehk teadliku meele kulisside taga. Kuna tunded ja emotsioonid on varasemate kogemuste lõpptulemused, võiks öelda, et meie tunded on meie uskumuste piirid.
Nii siis on uskumused meie mõtete, tunnete ja käitumise alus. Kui usume, et miski on võimalik, avaneb meis julgus tegutseda. Kui usume, et ei suuda, siis me isegi ei proovi. Nii võivad uskumused luua meie elu võimalusi või jätta meid paigale. Uskumused muutuvad tugevaks läbi korduse. Kui sama sõnumit või kogemust kuuleme ja tunneme ikka ja jälle, hakkab alateadvus seda võtma kui absoluutset tõde. See võib olla vabastav, kui sõnum on toetav ja piirav, kui sõnum on negatiivne.
Kõik uskumused ja arusaamad tulenevad varasematest kogemustest. Need on nagu killud, mis kogunevad erinevatest kogemustest, sõnumitest ja tunnetest. Esimesed uskumused sünnivad meie kõige varasematel eluaastatel. Laps ei filtreeri veel saadud sõnumeid – kõik, mida vanemad, õpetajad või teised olulised täiskasvanud ütlevad ja kuidas nad käituvad, salvestub otse alateadvusesse.
Oma teraapiaseanssidel jõuame klientidega sageli lapsepõlvemälestusse, kus need mõtteprogrammid on saanud alguse. Näiteks, kui vanematel pole olnud lapse jaoks aega või ta on väsinud ja on öeldud sageli “Ära sega”, võib lapse aju teha sellest järelduse: “Minu vajadused ei ole tähtsad.” Laps kasvatab sellest alateadliku uskumuse “Ma ei ole oluline” või vastupidi, areneb välja pidev tähelepanu otsimine ja tõestamine “Ma pean pingutama, et mind märkataks”. Selline kogemus võib viia hilisemas elus kas väärusetuse tundeni või vajaduseni pidevalt tõestada oma olulisust ja teenida tähelepanu. Täiskasvanuna võib see inimese sageli ületöötamiseni ja läbipõlemiseni. Kõige sügavamad uskumused kujunevad sageli tugeva emotsionaalse laenguga hetkedest. Näiteks, kui laps kogeb hüljatust või hirmu, võib alateadvus järeldada: „Ma pole armastust väärt.“ Kui kogeme aga toetust ja turvatunnet, tekib vastupidine uskumus: „Ma vääriin hooki ja armastust.“ Just emotsioonid annavad uskumustele jõu – seepärast tunduvad need nii tõelised.
Elu õpetab meid pidevalt. Kui kogeme korduvat edu, kinnistub uskumus: „Ma suudan.“ Kui aga läbime mitmeid tagasilööke ilma teiste toeta, võib sügavale juurduda uskumus: „Ma ei ole piisav.“ Mittepiisavuse tunne on väga levinud ja sageli on selle juured ka võrdlemises teistega. Oluline on mõista, et sageli ei kujune uskumus mitte ühest sündmusest, vaid korduvatest kogemustest, mis annavad justkui sama sõnumi uuesti ja uuesti. Ka ühiskond, keskkond ja meedia mängivad oma rolli, luues erinevaid uskumusi sellest, kuidas on “õige” elada, milline peab olema, välja nägema või milline peab olema meie roll ühiskonnas, et sobituda.
Negatiivsed tuumuskumused on vaid uskumused, mitte reaalsus
Enamik uskumusi on talletunud alateadvuses. Need juhivad meie käitumist automaatselt, ilma et me neid iga kord teadvustaksime. Oluline on teadvustada, et meie negatiivsed tuumuskumused enda kohta on vaid uskumused ja mitte reaalsus. Need on meie püülikasse sügavalt juurdunud mõtted, millel on tavaliselt väga vähe ühist tõelise väärtusega. Kui need mõtted jäävad alateadvusesse, on neil meie üle suur jõud.
On konkreetsed korduvad mõtted, mis käivad meie peas läbi, kui elu muutub raskeks. Näiteks enesekahtlused, mis sageli pärinevad lapsepõlvest ja mis tunduvad meie kõige haavatavamatel hetkedel ilmselgelt selged ja tõesed. Need ongi meie negatiivsed tuumuskumused, mis peituvad sageli häbi juurtes.
Mõned näited:
- Ma olen ebanormaalne.
- Mul on midagi viga.
- Ma olen armastuseta.
- Ma olen abitu.
- Ma olen ebaadekvaatne.
- Ma olen läbikukkuja.
- Ma ei ole piisavalt hea.
- Ma olen loll.
- Ma olen tähtusetu.
- Ma olen soovimatu.
- Ma olen katki.
- Ma olen halb.
- Ma olen väärusetu.
Tegelikult on tavaline negatiivsete põhiuskumuste arv, mis inimestel enda kohta on, piiratud, võib-olla vaid 15–20 uskumust. Võib-olla lohutab sind teadmine, et kuna planeedil on üle 7 miljardi inimese, võime järeldada, et mis tahes ebatäiuslikkus, mis meie arvates meid ülejäänud inimkonnast eraldab, võib tegelikult olla pool miljardit inimest!
Negatiivsed tuumuskumused püsivad, sest me varjame neid teiste ja sageli enda eest. Me kardame, et meid tõugatakse eemale, kui need meie aspektid oleksid teada. Häbi hoiab üleval vaikus. Me unustame, et teistel inimestel on samad tunded, nagu meil, ning ka nemad võivad tunda end ebanormaalsete ja isoleerituna. Kui avaldame oma negatiivsed põhiuskumused, vähemalt endale, hakkavad nad kaotama oma võimu meie üle.
Vaatame sellele teemale korraks läbi Teadliku Enesekaastunde praktika, mis aitab aju paremini mõista. Meil kõigil on tugevaid ja nõrku külgi. Me ei saa end summeerida kui lihtsalt vääriline või väärilisitu, armastusväärne või mittearmastusväärne. Inimestena oleme liiga mitmetahulised ja keerulised. Enesekaastunne embab kõiki meie osasid sooja ja avatud südamega. Kui oleme veendunud, et oleme saatuslikult vigased, oleme alati sellised olnud ja jääme alatiseks, tähendab see seda, et oleme ühest osast liigselt sisse imbundud ega näe ülejäänud iseennast. Et sellest vabaneda, peame omaks võtma selle osa koos selle negatiivsete põhiuskumustega ja tunnistama kogu oma Mina ja iseennast. Säilitades kogu oma kogemuse, sealhulgas häbitunde, olles enese suhtes armastavas ja ühendatud kohalolekus, saame taas terviklikuks.
Kuidas muuta piiravaid uskumusi?
Esimene oluline samm on nende mõtete tuvastamine ja teadvustamine. Kui toome need uskumused päevavalgusesse, hakkab nende jõud lahustuma. Enda või oma elu kohta käivate uskumuste või arusaamade muutmiseks pead tegema otsuse nii kindla kavatsusega, et selle otsuse energia amplituud on suurem kui sinu ajus olevad programmeeritud programmid – ja sinu kehas tingitud emotsioonid. Valik, mille teed oma uskumusi muuta, saab kogemuseks, mida sa kunagi ei unusta. Kui sinu tehtud valikust saab kogemus, mida sa kunagi ei unusta, muudad sa bioloogiliselt oma aju ja keha varasemast tuttavast reaalsest uude tulevikureaalsusesse.
Teadvus
– märka piiravaid mõtteid ja mustreid. Selleks peatu ja kuula ennast. Milline mõte täna sind tagasi hoidis? Kirjuta see üles – nii tood selle alateadvusest teadlikkusse. Näide: “Ma ei saa hakkama.”
Küsi kriitilisi küsimusi
– kas see uskumus on alati tõsi? Millised kogemused mul on, mis tõestavad vastupidist? Kirjuta see üles. See samm aitab murda uskumuse automaatset mõju.
Loo uus jõustav uskumus
– sõnasta uus, toetav mõte, mis annab sulle rohkem vabadust ja jõudu. Korda seda endamisi ja tunne, kuidas sinu keha reageerib – sageli tekib kergendus ja rohkem rahu. Näide: “Olen õppimisvõimeline ja suudan samm-sammult edasi liikuda.”
Kinnista uus uskumus
– läbi visualiseerimise või meditatsiooni sel moel, et elad selle uue uskumusega kaasnevate tunnetega juba praegu. Pane oma alateadvus uskuma, et see on tõde ja uus reaalsus. Meie aju õpib läbi korduste ja loob see läbi uusi sünapse ehk neuronite vahelisi ühenduseid.
Toetavad teraapiad uskumuste muutmiseks
Minu teraapiatehnikate tööriistakastis on mitmeid suurepäraseid tehnikaid, mis on otsesed ja väga tõhusad tuumuskumuste muutmiseks ning mida ma kasutan ka iseenda peal:
Hüpnoteraapia, kus läbi hüpnoosi saame muuta alateadvuses ja ajus kinnistunud mõtteprogramme. Hüpnoosiseisund võimaldab mööduda analüütilisest meelest ja siseneda alateadvusse, kus saab ümber programmeerida soovimatud harjumusi, emotsionaalseid seisundeid ja käitumist.
Teadliku Enesekaastunde õpetus, mis on Mindfulness'ist välja kasvanud ja kus on mitmeid tõhusaid praktikaid ja hoidvaid meditatsioone negatiivsete uskumuste muutmiseks ja vabastamiseks.
Suunan tähelepanu veel ka sellele, et siiski võib negatiivsete tuumuskumustega töötamine olla keeruline, eriti nende inimeste jaoks, kes on kogenud lapsepõlvetraumat. Sel puhul soovitan alati pöörduda terapeudi poole, kellega koos see protsess hoitult ja turvaliselt läbi teha.
Uskumused on nagu juured, millest kasvab välja meie elu. Kui need juured on tugevad ja toetavad, saame kasvada julgelt ja vabalt. Piiravaid uskumusi muutes loome endale võimaluse kogeda rohkem rahu, enesekindlust ja elu külluslikkust, nii nagu päriselt oleme.
Armastusega, Maivi
